Üheksakümnendate hittööklubid Anne Centrum ja Satelliit (teine osa)



Kurikuulsasse keldriööklubisse, selle ees asunud parklasse ja tiigiäärsesse parki sattusid üsna tihti veel ka 15. keskkooli kõrgusele ulatunud pöörde pealt jalalööke harrastanud Karim ning ühe Eestis resideeruva etnilise vähemuse esindaja Mustlase-Ants, kuid vahel luusis seal ringi ka endale üle linna nime teinud vargapoiss Virgo.
Üsna tihti oli kohal ka tol ajal Buratiinoks ja/või Tsirkusevanameheks kutsutud, tänaseks strippar Marcona tuntud tüüp, kes jäi silma oma aja kohta tavatult progressiivsete tantsuliigutustega. Kui tantsimisest veel rääkida, siis hakkasid tol ajal levima Joel Juhti tantsusammud.
Hüüdnimede lõputust reast olid veel esindatud Patarei ja Proff, aga ka Silm, Kõrv ja muud kehaosad. Ja siis muidugi väiksemat kasvu vene poiste suur lemmik, Anne katlamaja korstna pikkune tüdruk hüüdnimega “Kraana”. Ümbruskonnas ning Annelinna tänavatel jõlkus ringi Usa-ks kutsutud pätt, kelle firmamärgiks oli keskkoolipoiste teksatagidest ja korvitossudest väljatõstmine.
Tihti olid  kohaletulnute seas kaks sõpra, keda ka mul oli au tunda. Nende kohta liikus ringi legend, et kui nad kuskil ka ainult kahekesi tina panid, siis sai vähemalt üks inimene ikka pasunasse. Ringi liikus ka üks kurikuulus tüdrukute kolmik, kellest kahega ma isegi üsna hästi läbi sain (olid mul alles tuttavad!). Nad käisid peolt peole isegi kutte peksmas, kuid muidugi ei pääsenud värvitud küüntega rusikakangelaste käest ka nende sookaaslased.
Kuigi tiigi vastas asunud halli üheksakordse paneelmaja esimesel korrusel oli toimiv politseijaoskond, ei vähendanud see klubis ning selle ümbruses toimunud pidevat madistamist, joomist, laaberdamist ja lällamist mitte grammigi. Isegi mitte siis, kui nii mõnigi vahejuhtum kriminaalseks kujunes.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas parklasse kogunenud noorte hulka ka  autodega “tegijamaid” diskohuvilisi ilmuma. Siis, kui suurema osa tänaval liikunud autopargi akendest veel vändaga alla käis, oli parklas näha nii Ford Sierrasid, Orione ja Scorpioid. Aga ka Opel Kadette ja Asconasid. Ja muidugi kaheukselisi Honda Civicuid ja 3-se seeria BMW-sid.
Kaootiliselt tuhmkollast valgust jaotanud tänavalaternate alla kogunenud autoparki iseloomustas lisaks lagunemisastmele veel üks ühine tunnusjoon. Autode aknad ja uksed olid ilmastikuoludest sõltumata kellel vähem, kellel rohkem paokil või pärani lahti. Et ikka kõik aru saaksid, mis pagasnikusse peidetud on. Kui loogilist mõttekäiku järgida, siis on ilmselge, et pagassi peidetu pidi olema  pigem kuulda kui näha. Ja nii oligi. Auto pagasiruum oli äärest ääreni täidetud autokassettraadioga (oli selline asi) ühendatud Radiotehnika S-90 kõlarite või mõne muu saadaval olnud kõlarite ja võimendite abil ehitatud helisüsteemiga.
Parklahämaruses valitses ikka tõeline helide kakofoonia. Tiigi vastas parkinud rohelises Kadetis tahtis Haddaway teada, mis on armastus (Haddaway – What is love). Mõned meetrid eemal küsiti aga tumerohelises kahe uksega kolmese seeria bemmis kelleltki halastamatult, et kuhu kurat ta läheb. (No Mercy – Where do You go). Aga ühes valges Ford Sierras, mis oli pargitud Saare poe seina äärde,  laulsid kaks venda neljandalt korruselt hoopis sellest, kuidas unistused kohe ellu ärkama hakkavad (2 Brothers on the 4th floor” – Dreams will come alive).
Kombeks oli bassid nii üle reguleerida, et väsinud kerega autode pagasnikuluuk ähvardas koos tagatiibadega mööda Saare poe parklat laiali lennata. Aga võimalike kaasnevate kahjudega pidi riskima, sest auto ja tümaka kombinatsioon oli ikka korralik “pussymagnet” ja “kindla peale” välja minek. Mida oli näha ka alatasa ümber autode tiirelnud ja Dr. Albani, Corona või Double You tümaka saatel põlvi võngutanud noorest latikaparvest. Kellest peaaegu igaüks üleoleva hoiakuga ja hooletult  muusika saatel päid nõksutavate autoomanikega Ihaste põõsastike vahel autodes ameleda unistasid.
Suurematel ja edukamatel algajatel ärikatel ning rahabossidel hakkas kuskil 90-ndate keskpaigas autokassetikas vaikselt CD-mängijaga asenduma. Samamoodi vahetus Anne turul enne Poola kassette müünud  muusikaärikate tootevalik järk-järgult Poola CD-dega. Teiste seas sõitis mööda Tartu auklikke tänavaid ringi ülipopp ja mitme tollase aasta  mediaanpalga maksnud must Volkswagen Corrado, üks helebeeži õlgkübaraga vene kaak roolis.
Lisaks parklasse kogunenud noortekampadele ja tümaka käes üle roosteplekilise kere värisevate autode oli parklas veel üks väga oluline objekt. Beežikas- kanapasapruunides värvides  putka.
Vähemalt kaheksanurksest metallmonstrumist sai muude asjade seas näiteks sentide eest Magna suitsupakist ükshaaval sigarette osta. Või siis Bondi pakist. Aga tegijamad suitsumehed ning -tšikid said endale üksikuid mentooliga Salemi või moodsa välimusega pikki ja peenikesi More  sigarette lubada. Ja väga popp oli rebitava filtriga Barclay.
Otse loomulikult müüdi suitsu ka paki kaupa, aga kellel keskkooliõpilastest ja veidi vanematest pärast rubla minekut neid kroone korraga suures koguses ikka välja käia oli.
Kui kellelgi see võimalus oli, siis lendas ta komeedina populaarsuse tippu, olles ümbritsetud nii kümmekonnast suitsunäljas fännist: “Palun viska üks suits”, “Jäta mulle”, “Anna mahvi!”, „Anna nüüd paar kõssi, ära põe!”. Paraku kustus suitsude eest ostetud populaarsus üldjuhul koos viimase pakist jagatud koni kustumisega.
Tänastele suitsetajatele (ka mittesuitsetajatele) tundub selline müügistrateegia umbes sama loogiline kui R-kioskis lonkshaaval õlle müümine, aga ajad olid sellised. Eriti tähelepanuväärseks teeb tolleaegse ükshaaval sigarettide müümise strateegia kasutamise fakt, et seda tehti sisuliselt kahe kooli külje all. Ilmselgelt oli aru saada ja ka ostjate sotsiaaldemograafiliste tunnuste järgi näha, et nimetatud müügistrateegia oli peamiselt suunatud suitsetavatele kooliõpilastele.
Samuti oli sellest putkast 90-ndate alguses võimalik valuuta, näiteks FIM-ide eest, kärakat osta. Näiteks Belõi Aisti. Vigurpudelis. Või siis liitrist Royali 96-kraadist piiritust, millest sai veega lahjendades nii umbes neli 40-kraadist viina.
Sellega seoses meenub veel üks lugu, mis seda ajajärku hästi iseloomustab.
Kuna ühe minu sõbra vanemad olid Soomega väga tihedalt seotud, siis eksis tema taskutesse aeg-ajalt lisaks Jenkkile ja lagritsale mõni FIM (Soome mark). Nende taskusse sattunud fimmide eest ostsime me ühel 1994-nda aasta reedesel õhtul “üheksakümnendate R-kioskist” pudeli konjakit, mis tuli altkäemaksuna ühele meie 12. keskkooli õpetajale anda, et kolme Annelinna kooli (12., 15. ja 16.) õpetajate kokkutulekule sisse pääseda. Kes kurat seda täpselt mäletab, mis põhjustel me sinna hirmsasti kibelesime, aga sisse me igatahes pääsesime. Ja tegelikult ka kasumiga ära tulime.
Nimelt suutsime me kuskilt, vist õpetajate toast, leida pedagoogide poolt unustatud või peidetud  kolmveerand pudelit Royali piiritust, millest saime lahjendamise teel umbes kolm 40-kraadise kangusega viina. Suurema osa lahjendatust lahendasime me õhtu käigus loomulikult ära. Allesjäänud põhja peitsime aga koolis kindlasse kohta ära.
Pean nüüd aastaid-aastaid hiljem üles tunnistama, et segasime üritusest järele jäänud lahjendatud Royali  põhjast ja minu vanaema tehtud punasesõstramahlast ühe korraliku tinktuuri, mille me julgematega järgmisel nädalal nüüdseks kahjuks meie seast lahkunud legendaarse õpetaja Toomla eesti keele tunnis ära jõime. Otse loomulikult ei teinud me seda siis, kui ta klassis oli. Kasutasime selleks hetke, kui ta järjekordselt õpetajate tuppa telefonile kutsuti. Tegelikult ei saa ma siiani aru, kuidas me klassiruumis hõljunud lõhnadega vahele ei jäänud...
Seoses selle üritusega käis õppealajuhataja Buraeva nädala jagu päevi klassist klassi uurimas, kas kellelgi on aimu nendest kooliõpilastest, kes keelule vaatamata õpetajate sõpruskohtumisele omavoliliselt sisse tungisid ja kellest keegi  seitsmenda B klassi rõivistusse oksendas. Kusjuures seda mäletan ma raudkindlalt, et meie need oksendajad ei olnud. Pigem võis seda teha mõni üheksakümnendate imejoogiga liiale läinud õpetaja.
Tegelikult oli imeks pandav, et keegi õpetajatest meid üles ei andnud, sest nii mõnegagi sai esimese korruse eelklasside koridori kaetud pika laua taga “Noored on toredad” hõigete saatel klaase kokku löödud. Kusjuures julgemad pidasid nooremapoolsete naisõpetajate ja praktikantidega ka korralikud tantsulahingud maha.
Ja tegelikult oleks seoses selle üritusega huvitav teada, kes korraldajatest üldse selle peale tuli, et õpetajate joomapidu ning tantsupõranda valik eelklasside koridori kasuks teha. Tavaliselt toimetasid seal nädala sees oma tegemisi ja pidasid lahtikäidavatel vooditel lõunauinakuid nii kuue- kuni seitsmeaastased lapsed.
Kui nüüd Anne Centrumi ja Satelliidi, aga ka seda ajastut üldisemalt kirjeldavate asjade juurde tagasi tulla, siis on veel rääkimata ühest eespool põgusalt puudutatud teemast. Riietusest.
Kõige ehedamalt iseloomustab üheksakümnendate riietust sõnapaar “anti-mood”, mis tähendas seda, et kõik sobis, kõike kanti ja kõik oli moes. Suur osa outfitist oli pärit Soomest siia humanitaarabi või mis iganes kanalite kaudu sattunud riietest.
Anne Centrumi tantsupõrandal oli näiteks näha ühelt platvormkingalt teisele keksivaid retuusides jalapaare. Värvivalik kõikus klassikalisest mustast kuni roosade, lilleliste ja neoonvärvideni välja.  Oli nii jalatalla alla sangaga kinnitatud retuuse, aga ka pigem  jalgratturipükse meenutavaid poolpikki põlvedeni ulatuvaid retuuse.
Kohati olid retuusid nii popid, et sõltumata 90-ndate tšikkide jalgade kujust ja massist või muudest tunnustest oli nende jalgaajamine “must be”. “Kui su jalad pole retuusistatud, siis pole sind olemas”. Retuusidesse topiti nii pikad kui lühikesed, peenikesed kui jämedad, sirged kui kõverad, O- kui X-tüüpi jalad. Osade jämejalgade ja nende otsas võdisenud sadulate kohta tekkis kahtlus, et retuusid on sinna otsa venitatud seebi või vaseliini ja seitsme sõbranna abiga, sest muud moodi ei tundunud see lihtsalt võimalikuna.
Kahjuks mõjus see riietusese osade retuusifännide vaimsele ja füüsilisele tervisele üsna halvasti. Lisaks sellele, et see häiris normaalset vereringet nii, et isegi näomaalingutega liiale läinud tšikkide krohvikihi alt kumas kaame nägu läbi, vähenes oluliselt ka nende aju verevarustus.  Mis tõi omakorda kaasa ka mõistuse kinnikiilumise.
Lisan  soovoliniku hoiatava kõne vältimiseks kohe, et paljudel tolleaegsetel kuttidel ei olnud ajuverevarustuse kinnikiilumiseks tihtipeale isegi mingisuguseid riietusesemeid vaja, ja kohati oli asi nendega palju hullem. Kuigi oma mõju avaldasid kindlasti ka sõltumata jalgade tüübist jalga vägistatud strech-teksapüksid. Mis seal salata, ega ma tol ajal isegi just geniaalsusega hiilanud...
Tantsupõrandal liikus ringi ka kirjudes krõpsudega botastes ja lohvakatesse dressipükstesse peidetud tšikkide jalgu, mis hooletult muusika taktis kaasa lohisesid. Nende paarilistena figureerisid loomulikult maskuliinsema välimusega tossudes ja dressipüksistatud kuttide jalad. Aga vahetevahel eksis teiste hulka ka mõni üksik teksapükse kandev plika.
Sõltumata sellest, mis oli punaseks lakitud varvaste otsas ja millega olid kaetud tšikkide jalad, pakiti ülakeha väga äärmuslikesse riietusesemetesse. Oli nii lohvakaid kampsuneid, džempreid kui nende lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Või siis pitspluuse, värvilisi särke, dressipluuse ja pusasid.
Mis puutus kuttide teksade kandmisse, siis liikus neid teksapükstes ikka omajagu ringi. Teksadega kanti nii teksa- kui flanellsärke, aga ka dressipluuse, pusasid ja kampsuneid, veste ning nende erinevaid kombinatsioone. Aga väga “in” olid ka kapuutsiga pusad, mida õhtu jooksul kordagi peast ei eemaldatud, isegi mitte tantsides ja suudeldes. Samas olid tüüpide sagedaseks peoriietuseks ikkagi ka dressid, millega kanti jalas  nii mokassiine, korvitosse kui ka kingi.
Mitte mingil juhul ei saa mainimata jätta väga olulisi riietusesemeid, mis noorte täkkude testosteroonitaseme sama kiiresti kerkima panid, kui tõuseb kraadikaasi näit  laualambi pirni vastu pandult. Nabapluusid ja olematud miniseelikud.
Ehkki sõltumata ilmast ja keha konditsioonist mindi nende kandmisega kohati ikka väga liiale.  Osade kandjate puhul ei seostunud rindade all lõppenud pluus mitte mingit moodi nabaga, kuna see ei olnud kogunenud rasvavaru tõttu lihtsalt tuvastatav. Aga vähemalt ei olnud ohtu, et külm selle ära võtaks.  Mida jälle ei saanud väita trimmis kõhtudega tšikkide kohta, kellel nimetatud kehapiirkond jahedamatel  kuudel külmast sinine või sisuliselt jäätunud oli.
Suitsuses tantsusaalis tippisid peamise testosteroonitaseme ja kubemepiirkonna vererõhu tõstjana lukuga või lukuta, nii lühikeste kui ka pikkade saabaste kohal asunud miniseelikud, mille alt sadula alumised kaared peaaegu paistsid.
Külmast ja tuulest tekkinud ohtudele vaatamata tagasid miniseelikud nende kandjatele korraliku õhuvahetuse. Hoopis vastupidine lugu oli aga saabastega. Kuigi need tagasid kaitse nii külma kui tuule eest, olid õhuvahetusega paraku väga kehvad lood. Saapad olid tehtud sellisest materjalist, et juba pärast tunniajast kandmist võisid nende jalastvõtmise protseduurile liiga lähedale sattunud saabastest kerkinud hõngu tõttu pildi taskusse pilduda.
Kogu moeteema kokkuvõtteks võib öelda, et ega erilist vahet olnud, kas tegemist oli koolitundide, trenni, pidude või mis iganes koha või sündmusega. Eespool kirjeldatud riietumisstiile peeti igal pool ja igal juhul sobivaks. Vaat sellised ajad olid...
Üllataval kombel olid  nii Anne Centrumi kui hilisema Satelliidi uksed minu mäletamist mööda lahti vähemalt viiel päeval nädalas. Kui need lahti ei olnudki, siis leidus kuskil alati keegi, kes tundis kedagi, kellel olid võtmed, ja midagi toimus seal ikkagi.
Ja veel. Nüüd tagantjärgele meenutades  tundub, et kohati kees suurem elu pigem klubi ümbruses kui klubis sees.
Mis puutub nimevahetusse, siis asjaosaliste sõnul peitus põhjus peamiselt tol ajal populaarsuse sabas jõlkunud räuskavas ja tüli norivas etnilises rahvusvähemuses. Nimevahetusega loodeti uuesti nullist alustada ja klubile uus maine tekitada, mis kahjuks enam ei õnnestunud. Selle kurikuulsa keldriööklubi tegevus hääbus mõne aastaga.


52 kommentaari:

  1. Olin tollel ajal kõigest 8 aastane, aga soojematel öödel lubasid vanemad ööseni väljas uulitsal jõlkuda ja mäletan päris mitut pidu. Tatikad sisse ei saanud, nii et jõlkusime seal ümbruses ja uudistasime vanemaid inimesi.
    Selgelt on aga meeles kuidas seal vöökõrguse müüri mis ukse eest oli, asetses nõukogude aegne pink, (mis aastaid hiljem lõpetas seal kõrval tiigis minu mäletamist mööda) Igaljuhul, seal pingil käis pidevalt mingi amelemine, ja mäletan kuidas üks neidis sikutas noormeest ja nõudis endale last, seda korduvalt ja kõva häälega, tahtis et seal samas kõikide inimeste silmall talle laps tehakse.

    mind... blown.

    VastaKustuta
  2. Ja dressid olid küljepealt trukkidega :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nüüd meenub, et oli jah trukkidega dresse ka nii koolis kui pidudel :)

      Kustuta
  3. Väga huvitav, et õpetajad välja ei rääkinud. Sai isegi klassikaaslastega vahest all rõivistus tina pandud. Ja ikka korralikult. Mäletan hästi et silme eest oli kõik udune ja samm segamini kui klassijuhataja vastu tuli. Ütles midagi ja kõndis minema. Ja olime me kambaga ka täispeaga tundides. Alko hais on ju tegelt nii hästi tunda. Ei tea mis see oli mis nende suud kinni hoidis :D

    VastaKustuta
  4. Mina ja mu 2 sõbrannat olime need teksatsikid. Erinevate ülemiste riietusosadega :D Need vähesed teksatsikkide seast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega Teiesuguseid väga palju ei olnud jah. Kusjuures ma ei suudagi meenutada, millal naistel teksade kandmine massidesse läks...

      Kustuta
    2. Sealt maalt ta vist läkski. Me olime nö sissesõitnud :D tollase 5.kk karvased. Meil olid siis teksad hästi popid. Annelinna omad käisid pigem valges pluusis mustas seelikus ringi. Meile jõudis sedasorti mood 95-nda sügiseks. Pisike linn, aga kusagil kokkusaades oli täpselt teada, kes kust linnaosast pärit on. Meie kool oli nii karvaste kool, diskol kahevanuse ülemineku ajal oli karvaste tund, kus last ainult rasket muusikat, mida siis teiste koolide salakarvased külastasid.

      Kustuta
    3. Jaa, seda ma mäletan. 5 kk nendel üritustel sai isegi käidud. Ja seal oli veel mingi bändide festival ka.

      Kustuta
    4. Jestas, kus sai vigu sisse :D Vabandan.

      Kustuta
    5. Sellest pole midagi, ma ise kirjutan oma tekste vähemalt viis korda üle, enne kui avaldan. Ja siis leian ikka veel mõne vea.

      Kustuta
  5. Kaagist Usal oli ka vend Topi. Ei tea mis neist üldse saanud on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Usa on minu teada siitilmast lahkunud. Topi kohta ei oska midagi öelda.

      Kustuta
    2. Usa aastal 2009: http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=1904
      Topi kohta saab lugeda siit: http://www.ehitusfoorum.com/viewtopic.php?t=1907
      ja siit: http://tartuekspress.ee/index.php?page=1&id=1494

      Kustuta
  6. Eksisin, lehelugu Usast on vist ikka aastast 2006

    VastaKustuta
  7. Tänud Lauri tõeliselt laheda nostalgialaksu eest! Kuna sama kool (aasta varasemast lennust küll) ja eks sai oldud ka üks neist (ohh olid ajad:) ), kes ikka alla 4x nädalas peol ei käinud...siis kogu selle seltskonna meenutamine, kohad, situatsioonid...Äitähh laheda lugemise eest!! Mäletan, et tol ajal oli "tavaline taks" K: 12 KK; N: 8 või mõni muu kool, vahel ka EPA Klubi; R: kuidagi Ülikooli Klubisse Tähe tänaval sisse sebimine ja L: loomulikult Sõbra maja :D Kunagine väga sürr koht oli ka "nahakas" endises Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadis. Edu Sulle ja ootan huviga uusi lugusid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh soovide ja meenutuste eest! NJK-s sai isegi paar korda käidud küll. See oli ikka väga sürr koht...

      Kustuta
  8. Tere!
    Tõeliselt hea lugemine:) Neil pidudel isegi käidud, retuuse kantud ja akna kaudu 10.KK peole sisse nihverdatud ennast ( kuri ema oli mulle järele tulnud, ja istus piletimüüjatest õpetajate kõrval sissepääsus, seega polnud teist valikut kui 2. korruse aken:))
    Nahaka klubi nimi oli Elkar:). Aga tõeliselt huvitav oli see, et terve linn teadis nädalapäevade kaupa, kus koolis peod on ja nii see liikumine toimus. Rahas polnud küsius- kooli söögiraha ei täitnud kunagi oma õiget eesmärki, vaid jäi tükikaupa Magna, Salemi importsuitsudesse:)Kaubahalli all oli alkopood, kust siis enne pidu sai läbi käidud, alaealistele ju ei müüdud kraami- seega kohustuslik osa oli leida keegi täiskasvanu, kes soovitud napsu ( reeglina nalivka) poest kätte saab.
    Ja peod lõppesid alati kaubahalli ees oleva hamburgeriputka külastmaisega.Burger polnud suurem asi, küll aga see salat mis nad sinna vahele panid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, alati on hea kuulda kui kellelegi see korda läheb,mis ma olen kirjutanud. 10.kk pidudele sattusin ma ise ka paar korda.
      "Elkari" nime meenutamise eest 10-st 10 punkti! Seda ma poleks oma mälusoppidest ise välja kaevanudki, aga kui siit kommentaarist lugesin, tuli kohe meelde :) Ja teised faktid võtan teksti täiendusena või hoopis uue teksti kirjutamisel kindlasti kasutusse. Järgmisena loodangi ühe teksti 90-te Annelinna ja teiste "pinnakate" käigus toimunu kohta kokku saada ja postitada.

      Aitäh!

      Kustuta
  9. Eriti-eriti lahe lugemine, aitäh! Minul endal on senini südamel kuidas sai kino Saluut pileteid võltsitud ja siis nendega EPA klubisse sisse sahkerdatud. Kodus sai taara otsa, aga peole oli vaja minna :)

    VastaKustuta
  10. Käisin 90date alguses ka ise 15kk, elasin sealt paarsada meertit eemal. Olid tõesti ajad, kus kogu noorte elu käis seal tiigi ümber. 9 kordse maja kõnniteest pidi eemale hoidma, sest seal elas keegi Kalle, kes peale tunde veepomme loopis. Täpselt sellised need ajad olidki, riietusest rääkimata. Õnneks olin liialt noor, et sellest klubimöllust osa saada. Pigem sai sealt pruunist putkast Turbo nätsu ostetud. Hiljem läksin Karlova kooli, ega seal oli isegi hullem. Need kooliajad olidki 90datel sellised, mida võib tänapäeval kuskil Gruusias või Valgevenes kogeda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see tiigiäärne ala kujunes mingil põhjusel justkui Annelinna vabaõhunoortekeskuseks ja kogunemiskohaks. Karlovasse ehk vana nimega 7. keskkooli üritustele sattusin ma isegi mõned korrad. Ja mis puutub Turbo nätsu jms asjadesse, siis nendega seoses on mul üks teine lugu juba plaanis ja millalgi ka blogis siis üleval.

      Kustuta
    2. Turbo nätsu mäletan, et sai ostetud sealt 15 KK lähedalt Anne saunast. Mida siis koguti ja kilekaante sisse pandi. Ja vahetati. Ja pean tunnistama, et mul veel tänasnei alles neid päris palju :)
      Mäletan et koolis mängiti mingit mängu nendega. Ala igaüks pani portsu nätsupabereid, need pandi üksteise peale kes rohkem see sai esimesena alustada. Ja siis peopesaga pidi sinna peale lööma ja püüdma need ümber keerata. Hiljem asendusid Turbod kroonidega. Ja sentidega mängiti samalaadset mängu - aga puhkumisega pidi teist pidi saama need. vahetunnis ja mängiti aknalaua peal :)

      Kustuta
    3. Turbo näts ja autopildid olid tõesti teema. Ma usun, et kui ma hästi otsin, siis leian ka kuskilt pööningult neid pilte.

      Kustuta
  11. Hahhaa lapsepõlv rsk. A. Huvitav miks väikesest Käsperist sõnagi pole kirjutatud. Too oli selline pisike lokkis peaga kutt, kes suurtele kollidele ka lõuga pani kartmatult. Maast lahti hüpates kusjuures.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nüüd tuli tema ka meelde. Tegelikult seal veel nii mõnigi inimene ja seik, mis tasub kirjapanemist ja seda ma ka teen ja täiendan lisandunud meeldetuletustega kogu juttu oluliselt.

      Kustuta
  12. Keegi aktiivsetest tartukatest võiks korraldada samaväärse peo, kas EPA klubis, " Elkaris", või mõne kooli aulas! Tantsiks taas rivis ( poisid ühel pool ja tüdrukud teisel pool) jutus mainitud Haddaway ja teiste pop-iidolite järgi.
    Snitti võiks võtta isegi NO99 Tantsulaagrist! Jube vahva oleks- rääkige Rauno Märks ära, küll ta asja ära korraldab:)
    Ps. Üks klubi oli veel- Raudteelaste oma, seal käisid rohkem vene rahvusest noored, aga sinna sattus ka vähemalt korra üks korralik tartlane:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea idee! Kui ma oma mälu pingutan, siis vist tõesti meenub üks Raudteelaste klubi külastus ja ma saan ka ennast korralikuks tartlaseks pidada :)

      Kustuta
    2. Ja raudteelaste klubisse- "Liiper" oli nimi- sai ikka sisse raudteepoolsest peldiku aknast :D Lisaks tollel ajal ei huvitanud ühtegi politseiniku, et alakad "sigalakku" täis peaga ringi kakerdasid :D Kord "Liiprist" koju Annellinna vantsides topiti meid neljakesi villise kongi ja viidi Kompaniisse . Istusime seal tunnike ja siis avastati, et valed inimesed on puuris ning peksti meid tänavale ! Muidugi selle peale, kui küsisime, et miks meid kinni hoiti vastati, et me võiks oma hambad enne üle lugeda, kui mölisema hakkame ! :D Eks möla oli siis maas jah. Eriti veel kartusest, et ehk keegi ütleb midagi meie vanuse ja viinajoomise seose kohta, aga ei miskit :D P.S. Kas keegi Võnnu kultrasse ka jõudis laupäeviti ? 21:30 vist , kui õieti mäletan läks Tartust buss ja 05:00 ca tuli Tartu poole tagasi . Too oli nö. Usa ja Topi kodukandi diskoteek :P Ja USAst veel, et 2-3 aastat tagasi nägin toda ning oli ära parmustunud ! ( oli vanglas lolliks ka pekstud . ) Sai endalgi kord tema kasuks kellast loobutud :/

      Kustuta
    3. Jaa, nüüd tuleb meelde, et selle nimi "Liiper" oli. Usa kohta sain ma ka samasuguse info. Mis puutub Võnnu kultuurimajja, siis ma vist üks-kaks korda sattusin küll sinna, aga mitte küll selle bussiga.

      Kustuta
  13. Kus on inimestel ikka mälu! Uskumatu!

    VastaKustuta
  14. Appi, kui hea! :D Karm elu oli meil 90. aastatel :D Alustasin lugemist 12. keska kolmapäevaõhtustest pidudest, sai seal isegi käidud. Ja oooo need moodsad riided tol ajal :D Karvaste klassid. Järjest pritsib peale kummalisi mälestusi. Tungisime kunagi tutvuste kaudu Karlovasse kinnisele peole - sõime muusikaklassis kammi abil tükeldades ühe viktoriini auhinnaks mõeldud tordi ära.
    Üks lahutamtu 90-aastate tegelane meenub mulle veel - Orbit. Mitte küll pidudel, aga Piros, Supikas ja kus iganes vabaõhuüritustel oli ta punkarite-karvaste seas ikka seltskonnas ja oma :D

    Üks hea seik veel. Türgi Maffia (kõik teavad, eks, kes 90 aastatel Tartus noored olnud) hüppas Kaubahalli trepilt alla ühe vanamuti ette ja tegi talle hirmsa hääle ja näoga blöbläbööö. Mutt ehmatas nii et oli ehmatanud. Hirmus, aga naljakas. Oh seda hirmsat noorusaega. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitähh meenutuste eest. Türgi Maffia ja Orbitiga seotud mälupildid kerkisid nüüd mulle ka silme ette :).

      Kustuta
    2. Juhiti tähelepanu, et õige kirjapilt on "Türgi Mahvia".

      Kustuta
  15. Olid ajad :D kui nüüd sobrada mälus, siis sellel ajal olid väga popid kohad ka videotoad. Sai omal ajal isegi seal käidud kahtlase kvaliteediga õudukaid vaatamas, sekka mõni komöödia. Aleksandri tn. oma seisab siiani püsti, nüüdseks küll tühjana.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, Aleksandri tänaval oli Thalia. Ja millalgi toimus midagi samasugust Ülejõe kohvikus. Tegelikult on mul need videotoad ühes järgmises loos plaanis teksti sisse kirjutada.

      Kustuta
  16. Mulle meenus millegipärast tädi Kikerikii neid kommentaare lugedes. Sõitis erinevate bussidega ringi, hängis kesklinnas ja karjus iga natukese aja tagant "kikerikii" - sellest ka tema hüüdnimi. Mäletate?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, täiesti meeles. Ja märksõnana kirjas ka. Lisaks oli mingi tüüp, kes käis ringi porfelli ja sildiga "Mul on pomm" või midagi sellist.

      Kustuta
  17. Väga hea meenutus, väga õigel ajal üles kirjutatud, veel on mäletajaid! Anne Centrumi kohta lisaksin, et seal sees alkoholi ei müüdud, kuna tegu oli noortele mõeldud kohaga. Aga tembeldatud käega sai vabalt sisse-välja käia joogi ostmiseks. Ning sellest ees olevast putkast sai ka pandimaja põhimõttel suitsu-jooki osta, näiteks käekella eest. Kahjuks ei mäleta, mis jooki ostsime... Järgmine päev sai kell välja lunastatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult müüdi,kolmapäeviti,,,siis kui rockikad olid,tõstsime pilsnerid lettidele.

      Kustuta
  18. Vägev lugemine. Loed neid nimesid, kohti, olukordi ja meenub kõik see mille sees sai üles kasvatud. Tänasel päeval tundub see kõik nii ebareaalne. Ma ei kujuta ette kui keeruline oleks ühele tänapäeva teismelisele selgeks teha mis moodi sellel ajal elati ja pidutseti. Igaljuhul väga väärt lugemine. PS. Põgusalt meenub ka Otto baar, aga see või samas ka veidi hilisemast ajastust olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Alati on hea meel kuulda kui kellelegi minu kirjapandu meeldis :). Otto baar jäi ka enam-vähem samasse aega, nii 90-te keskele.

      Kustuta
  19. Oioi,,,neid kohti oli ikka palju,kus sai vabalt 14 aastasena pidusid teha ja vahelekerinud kassette pastakaga tagasi kerida,,,mõned näited...Karikas,Amor,Tempo,Rukkilill oli ka vist,kui õieti mäletan.Tänud Lauri et vanu häid aegu meelde tuletad :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Pole tänu väärt. Teen seda hea meele ja naudinguga.

      Kustuta
  20. Sind ma mäletan, Lauri! :D Oleme isegi mitmel korteriläbul koos olnud, Annelinna kaader. Kõik tuttavad nimed, keda eelpool nimetatud, lihtsalt nii naljakas ja tuleb selline sumeda öö suitsune õhk Anne Centrumi ümber meeltesse. USA ja Swartz ja muud põkid tekitasid kõhedust aga alati oli kellegil hea suhe nendega, nii et kindel tunne oli sees. Keegi tundis kedagi oli suur asi. Muidugi veel need suured akuga mobiiltelefonid, mis meenuvad sellest ajast. Lazarev ja Lill Toomas olid moodsaimad tantsupoisid ( hiljem ka Marju Läniku taustatantsijad). Autoavariis meie hulgast lahkunud Zeigerit mõtlesid, on nii? Kahju jah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Jaa, nii oli. Keegi ikka kedagi tundis. Juhul kui mingisuguseid lahedaid detaile peaks veel meenuma, oleksin väga tänulik kui Sa neid mulle meili saadaks. Siis saavad pooleli ja kirjutamisel olevad jutud veel paremad.

      Kustuta
  21. Nendest kommentaaridest saaks teise raamatu kokku..igaüks jätab killukese..nii palju asju tuli meelde..:) ekasin ise Rauteka (raudteeklubi juures) ema töötas seal eluaeg..nii ma siis seal kasvasin ja lasteaias ei käinud..osa võtsin kõikidest ringidest..aga mingis eas sai ikka linnaliinis passitud ja kõik need ülalmainitud kohad läbi käidud..jalas olid 41 nr talitossud krõpsuga (mul muidu jalg 37) aga "ärikal" polnd minu numbrit..:D ma rohkem seal raudteejaama kaakidega koos (käisin 2KK..)ja Ravila pätid ..oihh lahe lugemine oli see raamat,palju tuttavaid nimesi jne jne..tänud Lauri..tahaks kohe palju palju pläkutada..:)tahaks kõikide nende kommentaarijatega lausa koos istuda ja lobiseda :D Tee facebooki grupp..ja saame.kõik oma asju rääkida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need kommentaarid olid ka raamatu kirjutamisel tõesti abiks. Ja tegelikult jäi ju vähemalt samapalju kirjutamata kui raamatusse kirja sai. Nii et ega see fb grupi mõte ei olegi nii paha :)

      Kustuta