Mis toimus 90-ndate suvilapidudel (VOL. 2)




See juhtus 94-nda aasta talve ühel reedeõhtusel suvilapeol. Kell oli alles pisut üle kesköö kui ühele korraliku voolu all olnud noorele pidulisele väsimus peale tuli. See juhtus nii ootamatult, et ta jäi peale külmas esikus poolik Magna tuhatoosis suitsemas, diivanile istuli magama.
Magavast koolivennast välja tegemata jätkasid ülejäänud pidutsejad soojas elutoas tantsu, tralli ja öödiskoga. Toa nurgas lõugas kaasavõetud sangaga Sanyo duubeldekis mängima pandud Bravo Hits 34. Poolakate poolt koostatud hitikogumikul esitas Hollywoodist pärit kapten koos oma projektiga järjest kasvavaid nõudmisis. Muudkui veel ja veel. Ja veel rohkem. Aga juba repertuaari järgmise laulu refräänis väitis kapten Hollywood, et kõik on võimatu.
Hiljem võis vildakalt trükitud kasseti vahelehelt lugeda, et võimatuid nõudmisi esitanud kollektiivi nimi oli Captain Hollywood Project. “More & more.” Ja “Impossible.”
Bravo hitsi kassetipoole vahetamise ja sellelt mängima hakanud Leila K “Open Sesame” (“Seesam avane”) saatel avanes justkui imeväel ka elutoa uks. Kätega lae suunas vehkides sisenes sealt esikus pooletunnise kosutava une teinud möllukaaslane, kes tuikudes tantsijatega liitus. Lisaks lakke suunatud kätele, kasutas ta tantsuelementidena ka taarumist ja tasakaalu säilitamist.
Viimati nimetatud tantsuvõtet aitas tal teostada üks kooliõde. Kuna kooliõde oli taaruvast unekotist juba mõnda aega ka sisse võetud, otsustas ta võimalust kasutada ja koolivenda tasakaalu säilitamise sildi all nii kannikatest kui kubemest kabistada. Peale julge sammu astumist kostus toas äkki hele kiljatus, mis ületas isegi nurgas eurobiiti välja pritsinud sangast kostunud tümpsumise.
 “Uihh, sul on püksid ju läbimärjad!”
“Persse ja kuskilt tuleb jube hullu kusehaisu!” lisas üks maskuliinsem hää tantsijate seast.
Selleks ei pidanud just Edison olema, et nende kahe lause väljaütlemise tekkepõhjuseid tuvastada. Nokastanud koolivend oli kosutava uinaku käigus ennast tühjaks ja püksid täis lasknud. Rääkimata diivanit kaunistanud Anne kanali  suurusest loigust. Ju tal hakkas külmas eesruumis jahe ja ta otsustas unesegaselt veidi ekstreemsemat laadi lahenduse kasuks.
Samas unustas ta ära vana rahvatarkuse, mida saab nii ühte kui teistpidi võtta. Pohmakaga õllejoomine on sama, mis külma käes püksi kusemine. Alguses on küll hea ja soe, aga hiljem hakkab ikkagi sitt. 
Aga sellega ei olnud lugu veel lõppenud.
Kutt deporteeriti täiskustud outfitis tagasi koridori. Visati peale eelajalooline vatitekk ja jäeti sinna magama. Millegipärast ei tulnud öösel keegi selle peale, et oleks võinud tema püksid ära pesta ja sauna kuivama panna. Kui ta hommikul lõdisedes sealt ärkas olid püksid küll ära kuivanud (või jäätunud), aga levitasid endiselt spetsiifilist kirbet hõngu.  Aga see eest olid lootusetult kaduma läinud koolivenna koduvõtmed. Ja vahetuspükse polnud kusagilt võtta.
Kuna lähima paari tunni jooksul olid saabumas peoperemehe vanemad, siis ei olnud enam aega jalas haisenud pükste pesemiseks ja kuivatamiseks. Tänu kadunud koduvõtmetele ei olnud tal võimalik salaja koju sisse hiilida. Samas ei saanud ta ka avalikult tuppa sisse, sest vanemad olid päevaks maale läinud. 
Kuna tol ajal ei olnud peale vana Kaubamaja ka kaubanduskeskusi ega teisi siseruumides asunud hängimiskohti, siis ei jäänud koolivennal muud üle kui päev Annelinna tänavatel ja hoovides asunud pinkidel hängides mööda saata.  Näljane, väsinud, õnnetu, pohmellis ja kuse järgi lehkavate pükstega. Aga vähemalt oli tal aega legendi ja strateegia väljatöötamiseks, mille abil ilma suuremate komplikatsioonide ja jamadeta õhtul koju ilmuda.
Eks neid allalaskmise lugusid oli veelgi. Näiteks meenub mulle ühe teise Ihastes toimunud suvilapeo käigus kasutusele võetud veeklaasitrikk. Kes sellest veel kuulnud ei ole või lihtsalt ei mäleta, siis ma selgitan kohe vana hea triki olemust veidi lähemalt.
Selleks tuleb alustuseks varuda kannatust ja ära oodata, kuna esimene joomakaaslane ennast pildituks joob, ära kukub ja magama jääb. Seejärel tuleb võtta kaks klaasi, millest üks peaks olema tühi ja teine ükskõik millise vedelikuga täidetud. Siis tuleb nende klaasidega minna magama jäänud joomakaaslase juurde ja tema kõrvade lähedal vedelikku võimalikult aeglaselt (et tekiks sorina sarnane heli) kordamööda ühest klaasist teise valada. Tegevust tuleb jätkata seni, kuni magaja rahutult nihelema hakkab, paremal juhul üles ärkab ja peldikusse jookseb. Halvemal juhul jookseb uriin ilma ärkamise ja peldikuta aga otse püksi.
Eelnevalt mainitud suvilapeo käigus kasutusele võetud veeklaasitrikk lõppeski viimati mainitud halvema lahendusega. Peale magaja kõrva ääres kestnud kümneminutilist seanssi, lasi lebosse joonud tüüp rahutult nohisedes täis nii iseenda kui ka sõbra vanaema lemmiknahktugitooli.
Juhtus ka hoopis teistsuguseid asju. Näiteks minuga juhtus üks järgmine lugu.
Ühe suvilapeo alguses avastasime, et meil jääb kärakat väheks. Leppisime kokku, et võtan garaažist vana kokuka (veneaegne kokkupandav jalgratas, mille raami sai keskelt lahti teha ja kokku murda) ja lähen toon Sarapuu monopolist kaks punamütsikest juurde.
Linna poole vändates oli väljas pisut hämar, aga tagasi tulles juba kottpime.
Olin salaviinamonopolist ostetud punamütsikesed vanaisa õmmeldud nahktagi põuetaskusse pistnud ja väntasin rõõmsalt vilet lastest läbi pimeda Uus–Ihaste suvila poole tagasi.  Äkki oli sõidutee jalgratta rataste alt kadunud. Kõigepealt käis hull kõmakas, siis trikimehelik salto koos kokukaga ja seejärel jube sain jubeda paugu vastu vahtimist. Esimese ehmatusega arvasin, et mõned Poolast ajutiselt sisserännanud  restauraatorid tahavad mind viinast, kokukast ja vanaisa õmmeldud nahktagist välja tõsta. Aga hetk hiljem selgus tegelik tõde.
Suurest rõõmust põuetaskuid täitnud pudelite üle, olin unustanud, et Uus-Ihastes kestsid juba kolmandat aastat mingisugused kaevandamistööd. Seoses sellega sai risti üle sõidutee kaevatud kraave ületada ainult selleks ettenähtud kindlates kohtades. Kuna väljas oli kottpime ja Ihaste tänavavalgustusest ei nähtud tol ajal isegi ulmeund, siis põrutasin ma vanast kokukast välja pigistatud maksimumkiirusega esimesena teele jäänud kraavi ja maandusin saltoga selle põhja. Aga nii õnnetult, et sain põuetaskusse pistetud viinapudeliga sellise paugu vastu vahtimist, mis minu lambi poolenisti kinni lõi. Nagu oleks Hiinalinna vahel sibulate käest pasunasse saanud. Aga vähemalt jäid pudelid terveks ja pidu oli päästetud!
Hiljem käisin selle poolkinnise lambiga nädal aega ringi. Iga päev erinevat värvi varjund silma all. Viitekümmet halli varjundit mu silmaalune õnneks ei ilmutanud, aga seitse spektrivärvi käisid sealt nädala jooksul läbi küll.
Vahest harva sattus suvilapidudele ka üks sportlik tugeva kehaehitusega, kuid pisut  omapärase väljendusviisi ning mõttemaailmaga ja veidi hajameelne klassivend. Eriti omapäraselt väljendas ta ennast siis kui ta napsu võttis. Aga seda tegi ta haruharva. Näiteks teavitas ta meid ükskord sauna valmis saamisest lausega: “Kuulge lähme nüüd juba sauna, sein on ammu soe!”
Ühe teise saunapeo käigus oli ta ennast paarist õllest suutnud täiesti segi ja jalutuks kammida. Kuna teised olid selle tõttu tema kulul juba mõnda aega nalja teinud, siis solvus ta lõpuks korralikult ja teatas: “Teie kõigiga läheb väga halvasti, sest te kõik olete vaaraod!” Peale ametlikku teadaannet kukkus ta  koos tooliga põrandale pikali. Teiste naerupahvakute saatel ajas ta ennast vaevaliselt üles, sõimas meid veekord vaaraodeks, saatis pikalt persse ja tuigerdas, pigem roomas,  läbi häda välisukseni. Surus lingi alla ja kukkus täies pikkuses uuesti pikali. Pool sportlikust kehast toas ja pool õues, oksendas ta ebasportlikult jalamati täis ja jäi sinna norinal magama.
Aga segast pani ta vahest ka täiesti kaine peaga. Näiteks kurtis ta tihti, et tema ülemise korruse naaber on viiuldaja, kes igal õhtul seda täiest kõrist harjutab.
Legendaarne lugu seoses temaga on keskkooli lõpusõrmuste tegemisega seotud. Õpilastele pakuti välja võimalus ise kodust hõbedat tuua, et sõrmused selle võrra odavamalt saada.
Siinkohal pean meenutama, et millegipärast käsid enamus meist sel ajal koolis koolikoti asemel kilekotiga. Ka sportlik klassivend. Ja lõpusõrmuste tegemise jutu peale tuli tüüp järgmisel päeval kooli kahe kilekotiga. Ühes kooliasjad ja teises nõukaaegne portselanist serviis. Millele olid hõbedased randid peale joonistatud. Kutt ladus need lauale ja teatas: “Siit peaks ühe sõrmuse jagu hõbedat küll kokku saama! Ja kui puudu jääb, siis mul on kodus veel.”
Ja nüüd mõned lood veel. Saunapidudest ja oksendamisest, pinnakatest ja koomilistest juhtumistest, mis olid siis sama lahutamatud nagu nokamüts ja kolmene bemm.
Aga nendest järgmises postituses.

2 kommentaari:

  1. Oh krt, sain silma märjaks:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Siis läks lugemise peale kulutatud aeg asja ette.

      Kustuta