Laadapäevad Annelinna keskuse Selveris


Ühel vabal neljapäevasel varahommikul seadsin oma sammud, täpsemalt autorattad,  varakult Anne Selveri suunas.  Leiva, piima ja muu igapäevase lihtsama söögikraami järele.
Teatavasti on varahommikused poekülastused rahulikud ja stressivabad. Ei mingit trügimist ega suurt sagimist. Ei ole liha- ega kalaleti järjekordi. Ei ole kassajärjekordi. Ja mingil seletamatul põhjusel ei ole just täpselt minu ette sattuvaid kaks sammu minutis jalgu järel lohistavaid suure ostukäruga kitsaid vahekäike blokeerivaid ostlejaid.
Ühesõnaga saab oma igapäevased ostud stressivabalt ja ilma igasuguste komplikatsioonideta  kiirelt tehtud.
Annelinna Keskuse ette jõudes tervitas mind peaaegu auto- ja inimtühi parkla. Siin-seal ehk mõni üksik, kuid millegipärast pisut auväärsemas eas auto.
Välja arvatud automaattanklas justkui naelutatuna pargitud kilomeetripikkune valge limusiin. See, millega tavaliselt ülejoonud või tähelepanuvajaduses teismelised ööklubide või kõrtside ette treppi sõidavad. Et sinna siis vanemate sõprade või lähisugulaste dokumentidega  sisse pääseda. Või äsja Soomest töölt koju käima tulnud ehitajad, kellel laeva peal tinapanemisest mõned kulutamata eurod veel alles jäänud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kui ma kahele poole laiali sahisevast välisuksest, mis reageerib isegi paduparmudele, prügikastikollidele ja tänavakoertele, poodi sisse astusin, sain kohe aru, et midagi on ikka väga valesti. Üle ukseläve jõudes tekkis õhus minuni voogavate helide järgi tunne, et olen Annelinna Keskuse asemel möödalaulu- ja kakofooniakooride laulupeo peaproovile sattunud.
Häälte järgi oletatav suurem rahvakogunemine sai kohe ka  visuaalse kinnituse, sest juba poe turvaväravatest alates käis tihedam sagimine. Ja muidu laeni kõrguvad ostukorvikaksiktornid olid justkui õhku haihtunud.
Õnneks silmasin sissekäigu kõrval asunud ekspresskassa ees ühte üksikut tähelepanuta jäänud ostukorvi. Juba korvi haarates tundsin, kuidas korvitute selveristide vihased pilgud mulle kuklasse puurisid.
Järsku avastasin end arutlemas, et mingil põhjusel koosneb seni nähtud varajane ostlejate mass eranditult minust vähemalt kaks korda vanematest inimestest (hiljem jäi silma ka mõni üksik erand).
Tegelikult oli mind justkui maamiinina tabanud üllatavale rahvakogunemisele väga lihtne seletus – alanud olid Selveri Laadapäevad. Kuigi pärast poes veedetud pooltundi olen ma kindel, et tegelikult korraldatakse selle nime all Annelinna pensionäride võitlusklubide kokkutulekut.
Esindatud olid “Kaunase puiestee eakate kung-fu klubi”, Mõisavahe “MMA”, “MTÜ Kalda tee kõrgeealiste karate”, “SK Anne tänava aikidopensionärid” ja “Sihtasutus Nõlvaku nooruslikud naispensionär-ninjad”. Ja muidugi oli kohal ka üks staar klubist “Põdur Baruto”.
Esimesena jäid mulle silma “MTÜ Kalda tee kõrgeealiste karate” klubi liikmed, kes allahinnatud nuustikuvaliku juures üksteise võidu selliseid asendeid võtsid, nagu oleks neil käsil karate kolmas kata. Tundus, et seal võitis tumehalli mantli ja musta vööga särtsakas proua, kes alistas oma vastase efektiivse tetsui-löögi abil. Kui karates on tetsui põhielemendiks rusikas pähe, siis Selveri nuustikmatšis asendas võitja rusika värvikireva nuustikukomplektiga.
“Kaunase puiestee eakate kung-fu klubi” rohelise baretiga auväärses eas liige oli köögitarvete osakonnas sisse võtnud kung-fust tuntud ründava tiigri asendi. Pärast kolme käte abil tehtud petteliigutust haaras ta “kiai” saatel ühe beeži kübaraga matsaka vene mammi käest mingi minu jaoks tundmatu välimusega köögiriista. Kahtlustan, et tegemist võis olla viieks kasutuskorraks ette nähtud purunematust materjalist vispliga, aga kindel ma ei ole.
Sihtasutusest “Nõlvaku tänava nooruslikud naispensionär-ninjad” oli kohal suuni tumedasse salli ja silmini tõmmatud musta mütsi riietatud sihvakas vanaproua, kes vehkles kahe seitsmeeurose fööniga sama efektselt, kui 80-ndate ninjafilmide staar Sho Kosugi.
Allahinnatud aluspesukastide juures tegutsesid “SK Anne tänava aikidopensionärid” võitlejad. Erinevast soost pesufetišistid jagasid kastist haaratud odavate trussikutega siia-sinna hoiatavaid lööke. Mõni osavam aikidolane kasutas ka katame-wazat ehk sidumistehnikat, haarates vastase küünarliigese raudsesse haardesse, kuni “misakatsu” ehk tõelise võiduni, mille auhinnaks oli kolm paari rohkem trussikuid kui vastasel.
Aga kõige lõpuks tuli nii umbes 150 kilose kehakaaluga tumepruuni kilejopesse mässitud väärikas eas sumomaadleja “Põdurast Barutost”, kes Toomemäe suuruse kõhuga kõik sooduspakkumiste vahekäikudes ette  jäänud vastased lihtsalt ringist välja lükkas.
Kokkuvõttes tundus, et kõige hullem lahing toimuski allahinantud hügieenitarvete ja kodukaupade sektsioonis. Kõikvõimalikke viiekümne sendiseid nuustikuid, kõrvatikke, seepe ja muid hügieeniga seotud vidinaid rabati hoogsamalt, kui nõuka ajal Korea päritolu külmutatud plastmassi maitselist ananassi.
Habemeajamistarbeid rabati sellise innuga, nagu ähvadaks meid mingi uus Ebola vorm, mille peamiseks tunnuseks on massiline kontrollimatu kehakarvade vohamine, mis kasvavad kiiremini kui bambus, ehk siis kuni 5 cm tunnis.
70+ inimeste seas tundub see massiline raseerimisvahendite kokkuostubuum kuidagi arusaamatu. Vaevalt, et nad peale habeme ajamise teiste piirkondade raseerimisega enam väga vaeva näevad. Ka ei tahaks uskuda, et nende hulgas eriti palju brasiilia vahatamise fänne ja fännitare on.
Rahva seast jäi mulle veel silma õnnest särav kodukokk, kelle üle ääre ajavas ostukorvis oli 154 rulli küpsetuspaberit ja 64 rulli toidukilet. Samuti nägin paari “elluärganud” tualettpaberihunnikut, mis rahvamassi vahelt kassajärjekordade poole sahises.
Kohal oli ka päris mitu matemaatikut, kes seisid “1=2” ja “2=4” siltidega kaunistatud kaubakastide ees ning pomisesid omaette: “Kui ma ostan ühe, saan ühe tasuta. Ostan kaks, saan kaks tasuta. Aga kui ma ostan neli, siis ma saan ju neli tasuta. Heureka! Mida rohkem ma ostan, seda rohkem ma ju tasuta saan!” Ja kukkusid asju korvi kühveldama.
Mulle tundub, et nii mõnigi laadapäevaline rendib endale Annelinnas naabri käest  lisakeldriboksi või tühjaks jäänud garaažibokse, kuhu kogu kokku ostetud ja eluks hädavajalik varandus ära mahutada.
Minu poeskäik lõppes seekord kassade juures, sest seal polnud võimalik aru saada, kus algab ja lõpeb seitsmepealist lohet meenutav saba. Maandasin korvi ekspresskassa ette ja põgenesin ostupõrgust.
Aga päris nii lihtsalt ma siiski ei pääsenud, sest välisukse juurde oli äkki tropp tekkinud. Järjekordse ummistuse põhjustas värske ja tasuta jagatava “Tartu Ekspressi” ilmumine. Kuna keskmised laadapäevade külastajad paistavad silma ka kõrgendatud lugemishuviga, siis on nende kohustuseks välisukse kõrvalt korraga vähemalt 30 eksemplari “Tartu Ekspressi” haarata.
Tänaseks päevaks olen ma juba palju targem. Kui Anne (või ilmselt kus iganes) Selveris hakkavad vahekäike ummistama salapärase välimusega suured pappkastid, siis teen oma ostud kohe vähemalt nädala jagu ette ära.

6 kommentaari:

  1. :D No tulebki siis minna, kui härrad ja prouad Penskarid on shopingud ja hängimised teostanud. Ja see "siis" võiks olla vahetult enne kaupluse kinnipanekut.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just :). Või siis samal ajal kui telekast "Keelatud armastuse" või mõne muu seriaali järjekordne osa tuleb, mis nad kõik magnetina isegi Laadapäevadelt teleri ette ära tõmbavad.

      Kustuta
  2. Isssand jumal, Lauri!
    Ma täitsa üksi kodus olles kõkutasin hirnuda nagu segane selle huumori peale, endal mingi koleimelik kiskjatega ulmefilm taustaks:D Kui mõni õrn hingeke oleks mind just kuulnud, näinud, siis oleks ta ilmselt esimesel võimalusel Raja tänavale helistanud :D
    Ülilahedalt kirjeldatud ühte "pisikest" igapäeva toimetust!

    Suur aitäh Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh laheda kommentaari eest Merilin!

      Kustuta
  3. Ma lugesin seda juttu ja jagasin FB paar aastat tagasi, nüüd FB meenutas mulle minu aastatetagust jagamist ja ma jälle naersin südamest! Pole kunagi näinud/lugenud nii naljakalt ja värvikalt, kuid samas väga tõsist lugu :D Nii on see ka veel paar aastat hiljem muide :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Alati on tore kuulda kui minu kirjutatud tekstid korda lähevad :) .

      Kustuta